mmmm,nooo...ahjahmmmhmmm...pfff.

mäetipp nagu ema ütleb, MÄETIPP.

nonsense

kas hetk või miskit muud, tean ilmsegelt, et küsimus mis mu peas on on vastatav vaid üheselt. Või teglikult äkki tahan kuulda muid asju, teiste inimeste suudest.

Veelgi enam, kui näed, et miski pole eriti muutunud, loodad, et sina selle sees oled teinud tohut progressi. Ei tea täpselt isegi mida öelda tahan, aga vahet vist eriti polegi... kõik läheb alati edasi, elu läheb edasi.

Tegelt tuli üks asi meelde, või õigemini tuletati, kesjuures mõned tunnid
muudavad mõnesid lauseid nii, et mis öeldud ammu ilma enam ei kehti.


Aga kell on palju, nagu särts ütleks ma tapan end, kuid eriti ei hirmuta, sest kes palju tahab saada, see peab palju pingutama.


Ps. pühapäeva muusikat polnud ma ammu kuulanud, see tundus hea... kuid võib olla olin ma taaskord hetkeks lummatud. Veenge mind ümber.

Ja ma ei taha eriti midagi öeelda, sest see kõik tundub üleliigne aga jah, mis teha, ütlen siis hea tööd...

Pai, pai.

Living to your potential?

Või vegeteerid niisama?

jutud

Lõunalaud, laupäev.

Mina: "Kas sul tõesti ei ole midagi õppida?"
Õde: "Ei, ma tean ise ka, et naljaks!"
Mina: " Aga töösid? Ei ole ühtegi tulemas?"
Õde: "No novembris vist, praegu on ainult paar kolm haiguslugu vaja ära teha."
Mina: "Mis mõttes:/"
Ema: "Aga vahepeal võib juu puhata ka, siiamaani oli suht hullumaja."
Õde: " Nojah noh, mis need mõned närvivapustused ikka ole, noor inimene."
Mina: " Nojah oleks süda haige või midagi, siis oleks teine lugu ikka."


ja veel 199h.

Ja nüüd üks kiired 373 tundi!

■

Peale 10 tunnist koolipäeva on ilmselgelt meelis spordialaks kiirelt liigutamine. Paralleelselt saab keedetud riis, käidud pesus, võetud lahti kooli asjad ja kontrollitud üle mailbox. Kosutavale einele järgneb paus mis venib ja venib. Nüüdseks, kus olen üle vaadanud mõned seminari slaidid tunnen seda sama, mis mõnede tundide eest med.teoorias. Kui paremini ei teaks usuks, et mu koljusisene rõhk on ületanud oma optimaalse taseme, põhjustades nüüd tõsiseid häireid vereringes ja liikvori tsirkulatsioonis.

Homme tõotab samuti tulla pikk päev. Koolis pääseb ehk viieks, millele järgnevad veel mitmed asjatoimetused ning otseloomulikult õppimine. Tegelikult ei ole oktoobri lõpust midagi helgelt oodata, palju ja veel rohkem tööd. Ent uskudes teiste sõnu saan ma tänu oma veidrale optimismile kõigega hakkama, kusjuures samaaegselt naerdes ja rõõmus olles. 11.klassist saadik saadavad mind siiani keemiaõpetaja sõnad kellegi vingumise peale, et keemia keeruline olevat. Tema lihtsalt lausus:"Harju ära, elu ongi keeruline." Tegelikud on lausa võrratud need pisikesed takistused ja väljakutsed, mis teda pidevaalt keeruliseks teevad. Sest peale seda kui sa oled nad ületanud, hakkama saanud - on see tunne - see, et oled midagi saavutanud. Ning see on üks parimaid.

Õnneks on kooli/töö kõrvalt olnud ka aega olla seltskondlik. Õhtud sõpradega väljas või ühise huviga inimesed samal eesmärgil lõbusalt aega veetmas - eriti muud tahta ei oskagi. Tore, tore.


Leidsin endale vist uue nö. escape music'i kah. ENJOY


Nüüd poen aga voodi, see kord koos immunoloogiaga.

Paipai

Tak-Tik

Te ärkate, avate silmad ja tulete voodist välja. Tõmbate kardina eest ja näete, et õues on taaskoed Eestimaiselt halb ilm. Panet end riidess, sööte ja lahkute - tööle, kooli, kuhu iganes. Ma teen neid samu asju, tagurpidi. Töölt->riidest lahti->kardinad ette ja magama. Täpselt tak-tik. Kell justkui käiks tagurpidi. Arvata võiks juu, et liigub ta siis tagasi, ajastagasi. Ei edasi, edasi ja edasi.

Marss tuttu.

Paipai

Rain all day, I don't really mind

Vaade Tartule ja Toomemäele hakkab üha enam uusi värve võtma. Vaikselt sillerdab jõgigi läbi puude. Kohe tuleb pähe laul...Rain turns the sand into mud. Wind turns the trees into bone. Stars turning high up above... ja nii edasi. Siiski näib, et suul tuul, kuskilt Island poolt toob veidi soojemat, ent vihmasemat ilma. Sügis.

Minul on juba nädalake aga olnud tunne, et varsti hakkab lund sadama. Ja nüüd ma vist ootangi. Talv ja jõulud on alati toredad. Ilmselgelt teen taaskord üsna varakult suurema laari piparkooke ja levitan ka mandariini lõhna ning kõike muud õdusat-mõnusat. Aga lumi, lumega tuleb mul alati meelde raamat "Timbu-Limbu ja lumemöldrid" - meenub paljugi muud. Viimasel ajal on palju meenutusi olnud, aga kõik on juu ajalugu, olnu, minevik... nüüd ripun köie otsas ja ronin pilvepiiri poole, nüüd on olevik, olemine, hetked nüüd ja praegu.

Ja mul oleks veel paar sõna, aga jah... need jätan endale. Need on sõnad, mis tulevad siis, kui istud õhtul, üksi... rüüpad viimase sõõmu teed ja puhud kapi peal oleva küünla ära ja lähed poed voodisse. Vaikuses ja pimeduses tunduvad kõik sõnad, kõik mõtted head ja ilusad... aga järgmine hommik, need samad sõnad, need samad mõtted on olemas, kuid teisiti... mitte enam nii, et tahaksid neid kõigile öelda, mitte, et tahaksid, et kõik kuulevad.

See oli sürr, palju õnne.

Paipai

Ööd.