Võib olla on tegu lihtsalt hea esmamuljega?

See režiimi taastamine on hulk häda ja õnnetust. Rääkimata 6.45 helisevatest äratuskelladest, tuleb hakkama saada ka olukorraga, kus peale tööd tuleb enda ihuliikmed Biometsa vedada - ja uskuge või mitte, siis pole see üldse meeldiv üritus kui halvemal juhul oled eelmise öö arvele registreerinud 2-3 tundi halba und ja ärkvel oleku tunde tiksub kell 10 kooli jõudes juba ligikaudu 7.

Loodetavasti läheb selle režiimi rebootimise protseduuriga nädalake/kaks ja seejärel olen suuteline veetma adekvaatselt ka päraslõuna tunde ning leidma aega kastmaks oma varbaid kloorivette, tegemaks mõned kiiremad ringid.

Ega muidu ei olegi midagi. Kirume talve ja külma ning ootame kõik koos vesna't. Hõõrdejõu defitsiiti ignoreerime ja libiseme nii horisontaalselt,vertikaalselt kui ka diagonaalselt.


Ja, et tänapäeva arenguühiskonna üks sügavaid eesmärke on ka indiviidi iseseisev ja mitmekülgne edasiminek nii füüsilisel, vaimsel kui ka sotsiaalsel tasandil, siis teen minagi oma samme. Viimastel päevadel kõnnin rohkem kilomeetreid kui 5, omandasin ruubikukuubiku lahendamise kunsti ja naeratan võõrastele inimestele.

Ning uskudes, et nüüd on taas piisavalt koguses olmeteksti väljutatud ütlen nagu ikka.

Paipai.

stahtt

Loen teiste inimeste blogisid. Nende jutte, mõttelende, seletusi, heietusi - killukesi nende elust. Sa loed ja justkui saad osaks nende maailmast ning oled õnnelik, et nad oskavad nii ilusti mõelda ja kirjutada.
Ise kirjutan ka vahel pikalt, siis aga mõlen järele ja kogu tekst vajub draftina blogiarhiivi sügavustesse või arvuti jutukausta. Ei tundu justkui õige ja mõtlen teise nurga alt. Võib olla peaks kirjutamine olema hoopis terav, täpne ja hetkeline. On teilt kunagi veeniverd võetud? süstitud? teostatud mõnda muud protseduuri, mis oma üldpildis tundub piisavalt ebameeldiv ja valulik. Te ei taha, et keegi teie käsivarres surgiks või teie nihestusega hüppeliigest miteid kordi õigesse asendisse siduda üritaks. Ehk ei taha te lugeda mitmed kordi ka pikki jutte, vaid ootate hoopis ühte ilusat tabavat mõtet. Ei tea, ei tea.

Pff.
Mul on paar mõtet veel. Paar asja mida unes olen näinud.

Paar asja veel. Alati on paar asja veel.

Paipai.

Vaheaeg või vähemalt mingisugused ilmingud temast. Kooli hetkelist puudumist kasutan rohkem või vähem osavalt ära ja rakendan end täisvõimsusel tööle . Nii olengi pooled viimastest öödest veetnud haiglas ja ülejäänud vabad hetked oma toa kallal nokitsedes. Režiimi säilitamise nimel pantud hommikus äratuskelli lihtsalt ignoreerin ja magan võimalusel varajase pärastlõunani. Väljas käimine pole viimasel ajal eriti teema kohane olnud. Kas külma tõttu või mõnel muul põhjusel olen ainult kesised paar korda ilma(m)elu kaema kippunud. Ja muud ei olegi. Kõik vist on hästi.

Paipai.

Tapeet, tapeet, tapeet, ajalehed, tapeet, ajalehed. Alles jääb ebaühtlases heledas toonis betoonsein. Taburet, tühi kapp ja krigisevate vedrudega jalgadeta kušettvoodi.

Ärkad varem kui tahaks, tuba on magamiseks liiga valge ja need tuvid istuvad aknalaul ning häälitsevad nagu ikka.





Ja kõik läheb alati täpselt nii nagu peab. Sinu ülesandeks on vaid elada.


paipai

Keegi kellegi sarnane.

Näen palju und. Unes näen kohti, asju ja inimesi. Teen asju mida ärgates kahtluse alla sean.

Meelelahutus tahaks öelda, ent ei saa. Peegeldused rohkem.

* * *

Täna õhtul...

Mis, kes? Vihjed on eelmises blogis.

Jah.

See on The XX.

Minule sattus kõrva ja hakkas meeldima. Kuulasin veel ja veel. Igal pausil kuulasin. Ja kuulan veel.

http://www.myspace.com/thexx

Ja muud vist midagi ei olegi....viimased pingutused üksnes.

Pff.

Siis kui toaõhu hapniku tase hakkab minema alla normi teevad nalja asjad nagu transgeensete transplatsiooni põrsaste tootmine.

Ja kui ükski asend ei tundu õige keerad enda iga minut ja avastad end sellistes poosides mida ei ole siiani uskunud,et su keha võtta võib.

Ning kui tõesti nõme hakkab aitab muusika.
Kas nagu ikka Burial või siis see, eilse päeva leid.



Lembit hetkel:)



Ilmselgelt vähema kui 70h tunni pärast tunneme end palju vabamana.


Paipai.